Õhupuhastid võib nende tööpõhimõtte alusel laias laastus jagada kolme tüüpi: passiivne, aktiivne ja hübriid (aktiivne/passiivne).
Tahkete osakeste eemaldamise tehnoloogia kohaselt kasutavad õhupuhastid peamiselt mehaanilisi filtreid, elektrostaatilisi elektreetfiltreid, kõrge{0}}elektrostaatilist sadet, negatiivsete ioonide tehnoloogiat ja plasmatehnoloogiat.
Mehaaniline filtreerimine: üldiselt püüab osakesed nelja meetodi abil: otsene pealtkuulamine, inertsiaalne kokkupõrge, Browni difusioon ja sõelumisefekt. See on tõhus peente osakeste kogumisel, kuid sellel on kõrge õhutakistus. Kõrge puhastusefektiivsuse saavutamiseks vajab filter märkimisväärset takistust ja tihe filtri suurus vähendab selle eluiga, mistõttu on vaja korrapärast väljavahetamist.
Kõrge-pingega elektrostaatiline sade: see meetod kasutab gaasi ioniseerimiseks kõrge-pingega elektrostaatilist välja, mis põhjustab tolmuosakeste laengu ja kleepumise elektroodidele. Kuigi sellel on madal õhutakistus, on see suuremate osakeste ja kiudude kinnipüüdmisel vähem efektiivne, võib põhjustada tühjenemist ning on aega-nõudev ja raskesti puhastatav. Samuti kipub see tekitama osooni, mis põhjustab sekundaarset reostust.
Kõrge{0}}pinge elektrostaatiline sadestamine on meetod, mis tagab piisava õhuvoolu, adsorbeerides samal ajal tõhusalt peenosakesi. See meetod hõlmab kõrgepinge rakendamist osakeste laadimiseks enne, kui need läbivad filtrielemendi, muutes need elektri mõjul "kergesti adsorbeerituks" filtrielemendile.
Kõrgepinge elektrostaatiline filtris rakendas algselt kõrget pinget kahele elektroodile, laadides tühjenemise ajal mööduvaid tolmuosakesi. Enamik tolmuosakesi on neutraalsed või nõrgalt laetud, seetõttu suudab filterelement filtreerida ainult võrgusilma suurusest suuremaid tolmuosakesi. Kuid filtrielemendi võrgusilma suuruse vähendamine võib põhjustada ummistumist. Kõrgepingeline elektrostaatiline filtrija laeb tolmuosakesi, pannes need kinni spetsiaalselt töödeldud püsivalt laetud filtrielemendi külge. Seega, isegi kui filtrielemendi võrgusilma suurus on suhteliselt suur (jäme), suudab see siiski tõhusalt tolmu püüda.
Elektrostaatilised elektreetfiltrid on mehaaniliste filtritega võrreldes tõhusad ainult suuremate kui 10 mikromeetriste osakeste eemaldamisel. Kui osakeste suurust vähendada 5 mikromeetrini, 2 mikromeetrini või isegi submikromeetrini, muutuvad ülitõhusad mehaanilised filtreerimissüsteemid kallimaks ja õhutakistus suureneb oluliselt. Elektrostaatilise elektreetõhufiltriga saavutatakse kõrge püüdmistõhusus madala energiatarbimisega, samal ajal omab elektrostaatilise tolmu eemaldamise madala õhutakistuse eelist. Kuid see ei vaja kümnete tuhandete voltide välist pinget, takistades seega osooni tootmist. Lisaks muudab selle polüpropüleenkoostis selle hõlpsaks utiliseerimise.
Elektrostaatilise tolmu eemaldamine võib filtreerida tolmu, suitsu ja rakkudest väiksemaid baktereid, vältides selliseid haigusi nagu kopsu-, kopsu- ja maksavähk. Kõige kahjulikumad osakesed õhus on väiksemad kui 2,5 mikromeetrit, kuna need võivad tungida rakkudesse ja siseneda vereringesse. Tavalised õhupuhastid kasutavad tolmu filtreerimiseks filterpaberit, mis ummistab kergesti filtri poorid. See mitte ainult ei suuda tolmu steriliseerida, vaid põhjustab kergesti ka sekundaarset reostust.
Elektrostaatiline steriliseerimine kasutab kõrge{0}}ligikaudu 6000-voldist elektrostaatilist välja, et hävitada koheselt ja täielikult tolmu külge kinnitunud bakterid ja viirused, vältides külmetushaigusi, nakkushaigusi ja muid haigusi. Selle steriliseerimismehhanism hõlmab bakteriaalsete kapsiidivalkude nelja polüpeptiidahela katkestamist ja RNA kahjustamist.